Las ma soojendan sind
Eesti Pavilion 19. Veneetsia Arhitektuuribiennaal
Aasta: 2025
Asukoht: Veneetsia, Itaalia
Arhitektid: Keiti Lige, Elina Liiva, Helena Männa
Koostöö: Kultuuriministeerium, Eesti Arhitektuuri muuseum
Eesti pavilion küsib, kas hoonete soojustamine on pelgalt bürokraatlik linnuke EL-i eesmärkide täitmisel või võimalus tegeleda sotsiaalsete ja ruumiliste väljakutsetega. Näitus toob esile konflikti suurte globaalsete ambitsioonide ja inimeste igapäeva elu vahel.
Selle teema esiletõstmiseks on katnud Eesti paviljon Veneetsias asuva hoone fassaadi soojustusplaatidega. Installatsioon on kinnitatud otse olemasolevale fassaadile ning kasutab samu materjale ja tehnikaid, mida kasutatakse tavaliselt Eestis renoveerimistöödel. Veneetsia kauni ja detailirohke arhitektuuri taustal toob välja installation kaks renoveerimisepraktika äärmust, luues tugeva visuaalse kontrasti.
Hoone esimesel korrusel avab näitus sotsiaalseid suhteid, mis kujundavad renoveerimisotsuseid. Eestis, kus enamik kortermaju on eraomandis, määravad otsused sageli rahalised piirangud, jättes vähe võimalusi ruumilisteks sekkumisteks peale soojustuse.
Näituse ruum – olemasolev korter – on kaetud kilega, sümboliseerides pidevat renoveerimissurvet ning paljastades, kuidas tehnilised lahendused kipuvad varjutama inimeste tegelikke vajadusi seoses oma kodudega. Ekspositsiooni keskmes olev Nõukogude-aegse paneelmaja makett tõstab esile inimeste omavahelisi suhteid, kasutades teatrilike dialoogide ja liialdatud ruumiliste lahenduste kaudu kujutust sellest, kuidas erinevad suhted mõjutavad ruumikasutust.
Tuues esile renoveerimisotsuste keerukust, kutsub näitus külastajaid mõtlema poliitikast lähtuvate energiaeesmärkide ja nende mõju all elavate inimeste tegelike kogemuste vahelisele pingele.
Renoveerimise Nurgakivi
Tallinna Arhitektuuribiennaal TAB 2024
Aasta: 2024
Asukoht: Eesti Arhitekuutrimuuseum, Tallinn
Arhitektid: Elina Liiva, Helena Männa
Koostöö: Puitarhitektuuri Kompetentsikeskus PAKK, Joosep Kivimäe, Sten Vendik
2024 Tallinna Arhitektuuribiennaali peateema oli „Ressursid tulevikuks“ kus lähenesime teemale läbi olemasoleva ehitatud keskkonna parendamise ja ümberstruktureerimise.
„Renoveerimise nurgakivi“ juhib tähelepanu asjaolule, et hoonete renoveerimine ei ole ajutine lahendus ega pelgalt energiamärgise saavutamise püüdlus. Renoveerimisprotsessis tehtud otsused kujundavad tulemust, mis kestab tõenäoliselt aastakümneid, ning on ebatõenäoline, et elanikud võtaksid niipea taas ette sama mahuka ja kuluka ettevõtmise.
Installatsioon koosneb betoonpaneelist, mille aken on lõigatud kuni põrandani. Teine osa installatsioonist esitleb võimalikke alternatiivseid vaateid, mida elanik võiks pärast renoveerimist kogeda. Meie kontseptsioon rõhutab vajadust liikuda kaugemale tüüplahendustest ja süveneda renoveerimisprotsessi sisusse. See algab väikestest sammudest – näiteks akende suurendamisest –, mis võivad viia oluliste parendusteni, nagu avaramad rõdud ja parem sise- ja välisruumi lõimumine. Arhitektuur peaks nägema renoveerimises suuremat potentsiaali ja panustama senisest innovaatilisemalt olemasoleva keskkonna väärtustamisse.
Kallis naaber
Teretulemast koju, eluasemekriis!
Aasta: 2025
Asukoht: Avalinn, Tallinn
Arhitektid: KeitiLige, Elina Liiva, Helena Männa
Koostöö: Robert Männa
Eestis on kehtestatud rekonstrueerimise pikaajaline strateegia, mille peamine eesmärk on 2050. aastaks renoveerida terviklikult enne 2000. aastat ehitatud hooned. See tähendab, et seisame silmitsi suure hulga hoonestusega, mis on ehitatud peale teist maailmasõda, peamiselt suurte paneelkortermajadega. Siiani praktiseeritavate renoveerimismeetodite käigus on mainitud hooned jäänud suurema arhitektuurse ning sotsiaalse tähelepanuta.
Selle tulemusena ei renoveerita hooneid üldse või valitakse kõige soodsam lahendus, mõtlemata ruumilisele väärtusele. Erinevate majanduslike ja sotsiaalsete taustade tõttu ei jõua korterite omanikud ühiste otsusteni ning paljudel juhtudel jääb ühistute laenuvõimekus alla pakutavatel ahenduste. Seega lahendadakse kiireloomulised probleemid, kuid ei väärindata eluasemeid, mis tihti asuvad aga heas linnalises asukohas väljakujunenud taristuga.
Eksponaat uurib võimalusi, kuidas olemasolevad korteriühistud oma maad ja kinnisvara saaksid väärindada suuremas võrgustikus ja tugevama kogukonnana. Fookusesse on asetatud kortermajas elavate inimeste vahelised suhted. Selleks, et jõuaksime ühiste otsusteni, mille tulem võiks lõpuks olla kas lifti lisamine või lausa juurdeehitus, peame alustama olemasolevate kogukondade tugevdamisest.
Hotelliparadoks
Arhitektide Liidu aastanäitus “Majad, mida me vajame”
Aasta: 2025
Asukoht: Eesti Arhitekuutrimuuseum, Tallinn
Arhitektid: Elina Liiva, Helena Männa
Koostöö:
Hotelli paradoks“ on utoopiline linnaplaneerimise strateegia. Meie ettepanek ei olnud kindel hoone, vaid pigem mõte, et tulevikus ei saa inimesed enam omada kõike, mida nad soovivad – nad peavad oma elukeskkonna valima lähtudes enda tegelikest vajadustest ja väärtustest. Me kritiseerisime tarbimisühiskonda ja seadsime kahtluse alla mugavuse tähenduse.
Lõime linna, mis oli üles ehitatud hotellidest, ning veebiplatvormi, mis sarnanes booking.com-ile – seal said inimesed valida endale sobiva elustiili. Näiteks, kui valisid elamiseks hotelli „Nomad“, tähendas see, et võisid vabalt reisida kuhu tahes ja millal tahes, kuid ei saanud midagi internetist tellida. Iga hotell pakkus kindlat elustiili, mis seadis piirid mugavusele ja tarbimisele.
„Me oleme harjunud saama kõike, mida tahame. Reisimiseks läheme nii kaugele kui võimalik või sõidame 500 meetrit autoga. Tellime asju teiselt poolt maailma ainult sellepärast, et need on viis eurot odavamad. Tahame kõige ökoloogilisemat toitu, aga ei suuda seda ise kasvatada, sest töötame kaheksa tundi arvuti taga. Ja nädalavahetusel tahame sõita oma suvilasse.“
